Suurim annnetus, mille ma saan anda maailmale – see on lubada maailmal armastada mind, suurim and, mille ma saan anda endale – see on lubada endal armastada seda maailma!!

 Iga inimese elus on kriisimomente, kui inimesed kaotavad elulised otientiirid, tunnetavad tühjust, tunnevad ennast üksikutena ja toetust vajavatena. Ja oma ülesannet, kui psühhoterapeudid, me näeme selles, et toetades inimest, aidata tal saada sügavamalt aru olukorrast, nendest põhjustest, mis põhjustavad kannatusi, ning otsida neid jõude ja ressursse, mis tagavad tervislikuma ja õnnelikuma elu. Me oleme vendunud selles, et inimesel on olemas kõik, mida on vaja toimetulekuks elu poolt esitatavate väljakutsetega.

  Milles on elu mõte? Kuidas saada üle ebaõnnestumistest ja kuidas pikendada õnnelikke hetkeid? Mis on maailmas kõige tähtsam, aga mis on lihtsalt tühine, mis helgib kutsuvalt päikese käes? Me mõtleme sageli, et keegi teab, milline on meie missioon ja mida on meil vaja teha selles maailmas, et lõppude lõpuks saabuks õnn.  Sellesse usuvad isegi need, kes mõistusega saavad aru, et see ei ole nii. Meile ei jätku tuge ja jääb ainult uskuda, et keegi teab vastust piinavale küsimusele: „Miks ma olen siin, selles maailmas“. Kuid see ei ole küsimus. Küsimärk lõpus – see on meie suur viga!

See ei ole küsimus – „miks ma olen siin“ – see on lahendus.